Taevalaine

Taevalaine on raadiolaine, mis peegeldub maapinnale ionosfäärilt (ionosfääri laine) ning võimaldab ülekannet maapinna kõvera pinna ümber.^[1]

Sidesüsteemides tähistab taevalaine raadiolainete levikut, mis peegeldub või murdub tagasi Maale ionosfäärilt, mis on atmosfääri ülaosa elektriliselt laetud kiht. Kuna see ei piirdu Maa kumerusega, saab taevalaine levimist kasutada suhtlemisel horisondist kaugemal mandrite vahelistel vahemaadel. Enamasti kasutatakse seda lühilaine sagedusega lainealades.

Taevalaine levimise tulemusena, signaal kaugemast AM raadiojaamast, lühilainejaamast, või – sporadic E levimistingimustel (peamiselt suvekuudel Maa mõlemas poolkeras) võib kauge VHF, FM või TV jaam mõnikord saada vastu võetud nii selgelt kui kohalikes jaamades. Enamik pikamaa lühilaineid (kõrgsagedusega) raadioside vahemikus 3–30 MHz on taevalaine levimise tulemus. Alates 1920. aastatest, kui raadiooperaatorid piirdusid madalama raadiosaatja võimsusega kui ülekandejaamad, haarati kinni võimalusest kasutada taevalainet pikkadel vahemaadel suhtlemiseks.

Taevalaine levimine erineb:

• maapealse laine (ingl groundwave) levimisest, kus raadiolained levivad Maa pealispinna lähedal, olles atmosfäärist peegeldumata või murdumata – domineeriv levimisrežiim on madalamatel sagedustel;
• vaatevälja (ingl line-of-sight) levimisest, kus raadiolained levivad sirge joonena – domineeriv levimisrežiim on kõrgematel sagedustel.